Esimene reis Viini ..

Nõndaks.. üleeile lõunasöögilauas tuli Sīta meie juurde ja küsis ega me ei tahaks äkki sõita Viini Jasraji hüvastijätu satsangile (nimelt oli see viimane satsang Jasrajiga euroopas - Jasraji läks tagasi Indiasse). Mõtlesime Pushpadeviga , et miks ka mitte ja nõnda asusimegi pärastlõunal Viini poole teele. Läksime kuuekesi väikese ashrami bussiga. Teekonna edukaks kulgemiseks lugesime mantra ning Sīta pani Bhajansid cd mängijasse ja tegi lauluga otsa lahti. Viini jõuedsime kuskil 2,5 tunniga ning sõitsime otse Viini yoga keskusesse. Hetk pärast siseinemist tuligi juba Jasrajpuri mediatsioonisaali ning alustasime Satsangiga. Ausalt öeldes oli atmosfäär Viinis hoopis teistusugune kui Strilkys või Prahas. Inimesed olid kuidagi väga vaoshoitud ja tagasihoidlikud.Väga vähesed inimesed lausid kaasa – enamus lihtsalt istus silmad kinni ja kuulas. Isegi muusikud olid tükkmaad romantilisemad ja õrnemad. Taustaks mängiti leebelt kitarri ning ainuke inimene, kes trummi mängis oli meie Uroš. Vaatamata sellele mõnevõrra kummalisele atmosfäärile oli Satsang siiski imetore. Jasrjaji rääkis meile toreda loo sellest, kuidas praktiseerides on meid alati ootamas kuskil veel väärtuslikumad ja paremad kogemused ning seega tuleb alati edasi püüelda ja hoida meeles, et alati saab minna paremaks. Ta tõi näiteks loo ühest mehest, kes käis metsas puid raiumas, et perele leiba teenida ning igakord kohtas oma teekonnal mediteerivat yogit ning andis talle au. Yogi andis mehele nõu, et nurga taga on maa sees peidus palju vaske, andis mehele kindlad instruktsioonid ning mees läks ja hakkas kaevama. Mees leidiski vase ja viis selle linna, et pere üleval hoida. Kuna aga vask oli väärtuslikum kui puu, siis ei tulnud ta enam nii tihti metsa yogi juurde. Mõne aja möödudes läks mees tagasi metsa ning kohtas uuesti yogit. Yogi ütles, et kui ta läheb järgmise nurga taha, siis sealt leiab ta hõbeda kaevanduse. Mees usaldas yogit ja toimis nõnda. Ja tõepoolest, järgmise nurga taga oligi hõbedat lademetes. Kuna aga hõbe on väärtuslikum kui vask, siis nüüd sattus mees veel harvemini metsa. Igaljuhul üks kord kui ta jälle metsa tuli, et hõbedat kaevandada, siis kohtas ta yogit, kes ütles talle, et tegelikult on järgmise nurga taga veel parem koht: kullakaevandus. Mees mõtles, et tegelikult tal ju pole seda kulda vaja kuna hõbedast on rohkem kui küll, aga otsustas siiski usaldada yogit. Nüüd elas mees väga hästi: rikkust oli küllaga ning pere õnnelik. Kui ta järgmine kord metsa sattus nägi ta jälle yogit, kes ütles talle, et järgmise nurga taga on midagi veel väärtuslikumat. Ja nii oligi – seekord siis teemantid. Teemantitest ei saa küll midagi rohkem väärtuslikumat olla, mõtles mees ja oli väga õnnelik. Nüüd aga ei sattunud mees enam peaaegu üldse metsa või kui sattus, siis väga harva ning enamasti polnud tal aega, et yogit teretada. Möödusid mõned aastad ja mees läks metsa, et teemanteid kaevandada ning samas vanas kohas kohtas ta uuesti yogit. Seekord ütles yogi, et tal on varsti aeg siit ilmast lahkumiseks ning enne tahab ta mehele veel viimase juhtnööri anda. Ta andis mehele täpsed kordinaadid järgmise varanduse leidmiseks. Seekord oli mees kindel, et teemantitest ei saa midagi väärtuslikumat olla, kuid otsustas siiski usaldada vana tarka ning asus teele. Veendumaks, et oli järginud juhiseid õigesti vaatas mees ringi ning nägi väga ilusad iidset puud. Mees otsustas istuda puu alla, et pisut puhata. Kohe kui ta oli puu all istet võtnud sai ta imeilusa sügava mediatsiooni kogemuse osaliseks. Ja tõepoolest – mees tundis midagi sõnuseletamatult kaunist ja väärtuslikku ning mõistis lõpuks, mida yogi talle püüdis õpetada. Sellest hetkest peale käis mees väga tihti metsas iidse puu all istumas ja mediteerimas ning elas väga õnnelikult. Selline lugu siis :)

Kuna Jasrajpuri pidi jõudma lennujaama, siis lõppes satsang Viinis üsna varakult. Jätsime Jasrajiga hüvast ning asusime kohe peale satsangi lõppu tagasiteele. Tagasitee kulges samuti viperusteta ning ashrami jõudes olin nii väsinud, et langesin kohe sügavasse unne.

Mis siis veel.. Paktilisemast poolest nii palju, et ostsin täna piletid Eestisse tulekuks ära. Saabun Tallinnasse 6. septembri öösel pisut enne ühte. Seega – ootan öömajapakkumisi:) Hoidke kõik siis pöialt, et Swamiji tuleks kindlasti enne kui ma lahkun, eks!

Ahaa ja selline asi ka, et kui kellegil on olemas film Milarepast, siis ma vaataks heameelega selle üle. Täna rääkis Gajanandi meile lõunasöögilauas loo Milarepast ja tema õpetajast, kes tõi budismi Tiibetisse ning sellega seoses tuli mul meelde see film ning tekkis isu seda uuesti vaadata, kuna mäletan seda üsna ähmaselt. Aga hüva.. kõike ilusat ja head teile, kallid sõbrad ! Kohtume varsti!

Pilte

Rõõmus mina Praha vanalinnas

Praha metroo

 

Jaapani Buddha 12-13 saj

Hiina Boddhisattva 5-6 saj

Prahast

Nõnda.. saabusin täna hommikul tagasi ashramisse pärast väga kihvti puhkust Prahas. Jõudsime Puspadeviga (Daniela) pealinna reede hommikul ning esimese asjana võtsime jalutuskäigu lossi juurde. Linn meeldis mulle esimesest silmapilgust,  vanalinn on meeletult kaunist arhitektuuri täis ning samuti on linnas väga palju rohelust suurte parkide näol. Pärast jalutuskäiku vanalinnas läksime õhtusöögile  Daniela venna Filipi ja tema tüdruku Lenkaga.  Õhtusöök leidis aset taimetoidu restoranis " Maitrea. Buddha with a clear head" Ausalt öeldes pole ma kunagi varem nii mõnusas restoranis einestanud. Kõik alates menüüst sisekujunduseni oli lihtsalt super. Sisustus ja koha nö filosoofia on inspireeritud budismist. Restorani seinu kaunistavad sanskritis mantrad  " om mani padme hum" ning tankad, millel on kujutatud erinevad tara'd ja boddhisattvad. Menüüs on isegi traditisooniliste  Tšehhi toitude  vegan versioonid ning samuti india, hiina, jaapani toidud. Ja mis kõige olulisem - kogu selle meeldiva menüü ja atmosfääri juures on hinnad väga soodsad. Kui satute Prahasse, siis soovitan väga seda kohta külastada http://www.restaurace-maitrea.cz/en/ Pärast õhtusööki jalutasime pargis ja vaatasime päikeseloojangut. Praha juures on väga tore see, et linnas on  palju ilusate vaadetega kohti,  kuna linnas on palju mägesid.
Laupäeva hommikul võtsime väikese seltskonnaga ette jalgrattamatka,mille eesmärgiks oli mulle näidata erinevaid parke ja vaatamisväärsusi. Sõitsime kokku kuskil 24 kilomeetrit. Ja tõesti - selle matka ajal ma  lihtsalt armusina sellesse linna. Mitmed ilusad suured rohelised pargid, mis meenutavad pigem koguni metsa ja see kõik keset suurlinna! Pärast sõitu käisime mõningates vaatetornides ning õhtusöögiks kautsuti meid Filipi ja Lenka juurde. Filip valmistas meile traditsioonilise Tšehhi roa, mis koosnes halusky'test ( kartulist ja jahust pisikesed pallid), lambajuustu ning suitsu-tofu ja hapukapsaga. Väga maitsev toit ! Võtsin  Filipilt retsepti ning kui tagasi tulen, siis proovin teile ka halusky'd vamlistada. Pärast õhtusööki laulsime Aratit (palve) ning esitasime Danielaga mõned bhajansid, mida me ashramis harjutanud olime.
Pühapäeval läksime Daniela sõbranna juurde lõunale ja pärast seda kogu kambaga jõe peale vesiratastega sõitma. Vesiratta sõit oli väga kihvt : väga ilusad vaated vanalinnale. Pärast seda läksime galeriisse, kus oli väga kihvt näitus iidsest Aasia ja Kreeka-Rooma kunstist. Eriliselt tähelepanuväärne oli Hiina budistlike skulptuuride näitus  ning Tiibeti ja Jaapani budistlik kollektsioon, Õhtul läksime Praha yoga in daily life keskusesse, kus leidis aset eriline Satsang, kuna Jasraji tuli selleks puhuks Prahasse. Satsang oli justkui suguvõsa kokkutulek: kõik tuttavad näod Strilky seminari ajast ning üllatusena saabusid ka meie ashrami swamid Gajanand ja Parvati. Jasraji oli väga tore nagu ikka ning mingi hetk helistas ka Swamiji skype'ga ja ütles meile, et ta tuleb Strilkysse "varem kui me arvame" :)
Esmaspäeval võtsime ette veel mõned kohustuslikud vaatamisväärsuste külastused ning samuti kohustuslikud einestamised Daniela sõpradega. Õhtul aga võtsime aja maha ning läksime basseiniäärde peesitama. Aeg Prahas oli väga tore ja Daniela pere ja sõbrad olid minu vastu väga lahked . Tagasiteel Strilkysse avastasime Danielaga, et tegelikult oli neli päeva Prahas rohkem kui küll ja ootasime juba väga saabumist tagasi ashramisse askeesi ja vaikusesse.
Ahjaa.. pühapäeval oli väike tähtpäev. Nimelt olen nüüdseks  kuu aega  olnud liha -, muna - ja alkoholivaba ning ausalt öeldes olen sellega juba nii harjunud, et väga hästi enam ette ei kujuta, et peaksin üldse kunagi liha sööma või alkoholi jooma. Eks näis..liha koha pealt olen sada protsenti veendunud, aga  rohkem ei tahaks siin avalikult lubadusi anda - pärast on teil hea nokkida ja torkida :) (mitte, et te seda niikuinii ei teeks :)

Aga heaküll.. pean hetkel lõpetama, kohe on Satsangi aeg ja üks bhajan vajab veel harjutamist. Kõike head teile, kallid sõbrad !

MANVĀ DHĪRE DHĪRE ...

...CĀL GAGANA GHAR CAṛHNĀ RE BHAI - „ Mu meel kulge rahulikult, aeglaselt otseteed edasi." -sedasi algab üks bhajan, mis kuulub minu lemmikute hulka. Bhajani autor on Mahapraphuji, suur India Yogi – Guriji ja Swamiji õpetaja.

Alusutuseks vabandan, et pole leidnud aega postitusteks. Viimane nädal kujunes kuidagi väga tihedaks ja lihtsalt kuidagi ei õnnestunud rahulikult maha istuda ja mõtiskleda. Mis ma siis vahepeal huvitavad kogenud olen ? Kõigepealt räägiks pisut seminarist, mis just lõppes. Seminari ajal oli minu kohustuseks osutada Jasrajpurile sevat, hoolitsedes loengute ja satsangide ajal tema vee eest. See oli äärmiselt tore kohustus, kuna sain osaleda kõikidel tema loengutel ning samuti oli Jasraji teenindame mulle suur au. Tegemist on tõeliselt targa ja meeldiva õpetajaga. Mis teemad siis loengute ajal üleval olid ? Swamiji pani Jasrajile südamele rääkida Mahaprabhuji bhajansite tähendusest ning samuti „Lila Amritist“ ( „Lila Amrit“ – tõlkes võiks olla „jumalik mäng“) . Lila Amrit on raamat, mis on kirja pandud Mahaprabhuji õpilase Guriji poolt. Tegemist on väga huvitava biograafiaga, kuhu Guriji on kirja pannud oma kogemused Mahaprabhujiga ning kogunud ka lugusid Mahaprabhuji õpetaja Devpuriji tegemiste kohta. Satsangidel räägiti nendest lugudest ning Jasrajpuri lisas omapoolseid kommentaare . Samuti rääkisid nii Jasrajpuri kui Yogesh oma koegemustest Püha Gurijiga – nende lugude hulgas oli ka ikka väga lahedaid ja uskumatuid seiku.

Loengutel keskenduti Bhajnsitele ning samuti räägiti ka mantratest. Eriliselt jäi mulle meelde loeng Gayatri mantrast, mis kõlab järgmiselt:

OM BHŪR BHUVAH SVAHĀ

TAT SAVITUR VARENYAM

BHARGO DEVASYA DHĪMAHI

DHIYO YO NAH PRACODHAYĀT

GAYA tähendusest: kaitsma, vabastama, elu. Samuti laulma, tähistama. See mantra kaitseb selle lauljat ning meie Maad. Gayatri mantra on üks vanimaid mantraid üldse (tuhandeid aastaid vana) ning selle kohta öeldakse, et Gayatri mantra on Veedade ema ehk nende looja. Mantra kõnetab päikest valguse allikana ning päikest on siin mõeldud eelkõige kui ülimat olendit. Gayatri mantra toob teadvuse pimedusest valgusesse ning muutub linnuks, kes toob endaga surematuse nektari. Mantra 24 silpi tähistavad 24 pühakut. Mida head Gayatri mantra meile veel toob? Entusiasmi, postiivset aktiivsust, õilsad mõtted, kaastundlikkust ja teravdab intellekti. Gayatri mantrat on parim lausuda ajal, mil päev muutub ööks (päikeseloojangu paiku) , keskpäeval kui päike on kõige kõrgemal ning kui öö muutub päevaks (päikesetõus). Gayatri on parim mantra negatiivse karma lahustamiseks. Mantra on täis valgust ning puhastab meie meelt :)

Mis siis veel.. Suur seminar sai läbi ja nüüd on siin kuidagi veidralt tühi. Isegi mõned Ashrami töötajad on hetkel pisikesel puhkusel. Ausalt öeldes igatsen pisut kõiki neid inimesi.. see energia, mis Satsangidel kiirgas kõikidest nendest inimestest– see oli lihtsalt vapustav! Ashram oli täis elu ja rõõmu. Hetkel on aga olukord selline, et esmaspäeval algas üks väike joogalaager (kuskil 15 osalejat) ning kuna peaaegu kedagi pole, siis on meil igasugu uusi töökohustusi. Teeme kõike alates nõudepesust Satsangide ettevalmistamiseni. Enamiku ajast veedan ma koos Pushpadeviga bhajanseid harjutades või tööd tehes. Ja jah – ma harjutan kõvasti bhajans'eid. Üleeile oli meie esimene etteaste Satsangil ning täna kohe varsti teine :) Vabadel hetkedel hiilime Pushpadeviga Khatusse, võtame harmooniumi ja harjutame. Algus oli küll pisut konarlik, aga nüüdseks on meil „ MANVĀ DHĪRE DHĪRE „ juba üsna selge. Täna alsutasime ühe uue bhajansiga, kuid ettekandeks on vist veel pisut vara. Kui olen tagasi Eestis, siis teen teile heameelega väikese bhajansite õhtu :)

Nädalavahetusel on meil plaanis teha üks väike reis Prahasse, kuna siis peaksid töötajad tagasi olema ning ausalt öeldes oleme auga vaba nädalavahetuse ära teeninud :) Pushpadevi lubas mulle ekskurssiooni teha ning tutvustada kõike huvitavat, mida sellest linnast leida võib. Kuna kohe varsti on satsangi aeg ning õhtusöök just lõppes ning pean nõudega aitama , siis pean selleks korraks lõpetama. Aga luban, et edaspidi kirjutan tihedamini ning pühendan teid huvitavamatesse detailidesse kõige selle kohta, mida ma siin vahepeal õppinud olen. Kõike kaunist teile, sõbrad ning rahulikku meelt !

                                            Noored karmayogid valmistavad Swamijile mala'sid

Bhajansite poistebänd alustamas oma vaimuka etteastega :)

Rahu,rahu..

Nõnda. Õhtusöögilauas küsis Pushpadevi, kas ma ehk oleksin nõus ühe pisikese lisaülesandega. Nimelt palus ta mul homme hommikuse loengu ja õhtuse Satsangi ajal olla Jasrajpuri veeklaasi täitjaks :) hahaha.. ausalt öeldes olen isegi pisut ärevil. Pean hommikul enne loengut minema Prasadi ruumi ja sealt võtma korvikese ja veepudeli ning jälgima Jasrajpuri veeklaasi täituvust :) Olen väga rõõmus selle ülesande üle, kuna tänu sellele pean ma Jasrjajpurile väga lähedal istuma ja saan seega talle silma vaadata :) Eks ma siis homme pajatan, mis ma sealt silmadest leidsin :)



                         Tervitused Ashramist! Näitan vahelduseks teile pisut ennast ka :)

Pisut pilte

Satsang

Park

Sarnased altareid võib siin leida peaaegu kõikjal

Mulle armsaks saanud pisike mediatsioonisaal Khatu

Mõtted,mõtted,mõtted..

Kohtusin eile arstiga, kes vaatas mu üle ning leidis, et mul on põskkoopapõletik - seetõttu ei taha ka mu palavik kuidagi ära minna. Arst andis mulle antibiootikumid ja käskis nädala lõpuni ĀNANDĀSANA's (yoga asend kogu keha lõdvestamiseks) püsida ning palju vett juua. Seega on mul nüüd aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks.

Mõtisklesin pisut sellel teemal, et ma olen siin blogis üsna mitu korda maininud seda, et ma kuidagi tunnen end siin pisut üksi. Mul on siin kolm toredat poissi, kes kõik väga hoiavad mind ja terve Ashrami täis toredaid inimesi. Milles siis asi? Arvan, et põhjus on selles, et kuna enamus inimesi siin on pühendunud yogid (välja arvatud Pepa, Ludovic ja Michal; kes on isegi pisut liiga ilmikud:) ja mina ei ole ei üks ega teine – enne siiatulekust olin oma vaimsete otsingutega pisut teisi maid avastamas, kuid samas tahan siinset mõista ja sellest õpetusest parimat võtta. Mis küsimused mu pead siis vaevavad? Esiteks on see guru kontspetsioon minu jaoks hetkel pisut hoomamatu, kuna ma pole isiklikult Swamijiga kohtunud ega tundnud omal nahal seda klicki, et tõepoolest - see inimene on jumala inkarnatsioon. Samuti on probleem võibolla minu egos. Mu ego võitleb tohutult selle mõtte vastu, et kogu jumala (mõlten siin jumalat kui kõrgemat universaalset tasandit) manifestatsioon saab olla ühes isikus ehk siis antud juhul Swamijis. Mulle on see lihtsalt hetkel hoomamatu , et kõik see tohuhult võimas ja suur sfäär saab lihast ja luust inimeses manifesteeruda. Ja see ongi ilmselt see väga fundamentaalne erinevus minu maailmatunnetuse ja Swamiji jüngrite maailmatunnetuse vahel. Võiks ju mõelda ka ,et olgu.. buddhism eksole.. Buddha – samamoodi meister, õpetaja, keda me meenutame oma meditatsioonides ja kelle sõnad on teejuhiks kõikidele budistidele. Kuid mõeldes Buddhast enamasti me ei mõtle kui jumala kehastusest, vaid ikka kui suurest valgustunud õpetajast, kes on andnud inimkonnale väga olulise teadmise. Eksole? Buddha ei ole mitte kuidagi rõhutanud enda jumalikkust ega tõstnud end teistest olenditest kõrgemale. Kõikidel olenditel on buddhaloomus ja seega võivad meist kõigist saada buddhad.

Valides Swamiji oma õpetajaks, usaldad sa oma spiriutaalse elu täielikult ühe inimese kätte. Swamiji on see, kes annab sulle sinu yogi nime ja sinu isikliku mantra (mis on valgustuse saavutamise eeldus), mis jääb sinuga terveks eluks. Kujutlege: kui tugev peav olema ühe jüngri usaldus Swamiji vastu?

Kuna see küsimus pole mulle siiatulekust saadik rahu andnud, siis mõtlesin, et palun erinevatel jüngritel mulle kirja panna nende endi nägemuse Swamiji rollist ja jüngri-guru suhtest. Rääkisin täna sel teemal ka Pushpadeviga- väga tore tütarlaps, kes on minuga samas vanuses – tohutult armas inimene ( „Pushpadevi“ on tõlkes „lillejumalanna“) Ta rääkis mulle oma loo: Pushpadevi hakkas yogaga tegelema juba 16 aastasena koos oma emaga. Esimest korda tuli ta Ashrami samuti 16 aastasena ning kohtus siin ka Swamijiga. Tema jutu järgi polnud tal kunagi mingisuguseid kahtlusi Swamiji osas ja kui ta guruga esimest korda kohtus tundis ta kohe, et tegu on tõelise valgustunud olendiga. Oma yogi nime sai ta gurult ka üsna pea, kuid mantraga ta siiski ootas paar aastat. Kui ta mulle sellest kõigest rääkis täitusid ta ilusad pruunid silmad pisaratega. Ta rääkis, et Swamiji teab kõikide inimeste eelmiseid elusid ning samuti ka kõikide tulevikku. Ta tunneb alati, et Swamiji on temaga. Kui ma pärisin Pushpadevilt guru-jumala kontseptsiooni kohta, siis ta vastas, et guru on jumala inkarnatsioon, kuid laiemas mõttes pole vahet kas palvetada Swamiji poole, Swamiji guru poole, Jeesuse või Shiva või kelleiganes poole: kõik on üks ja seesama Jumal erinevas vormis. Kuna aga Swamiji on füüsiliselt praeguses ajas olemas, siis on tema poole kõige lihtsam pöörduda. Swamiji pidavat samuti olema ühe võimsa India rishi reinkarnatsioon. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis selle liini võimsamaid yogisid on seesama Mahapraphudiži, kellest ma ka siia pildi lisasin. Ashramis on tema kujud ja pildid kõikides ruumides. Paljud siinsed yogid on öelnud, et nemad pöörduvad oma palvetes tihti just nimelt Mahapraphudiži poole.

Ma saan mõistusega sellest kõigest kenasti aru ja mõistan Pushpadevit, kuid minu enda kogemused ja tunnetus on lihtsalt pisut teistsugune. Jah, ma nõustun sellega, et õpetaja on äärmiselt oluline, ükskõik millisel vaimsel teel. Keegi kes juba on saavutanud satori, samadhi, valgustuse – ainult see keegi saabki olla tõeliseks õpetajaks, aga minu jaoks siiski mitte kuidagi jumalaks. Aga kuna ma pole Swamijiga veel näost-näkku kohtunud, siis mine tea.. äkki nädala pärast räägin hoopis teist juttu :)

Tulin just Satsangilt. Viimastel päevadel toimuvad Satsangid päikeseloojangu eel ja ajal Ashrami pargis, mis teeb kogu ürituse veelgi võimsamaks.Tänane Bhajansite valik oli mulle kuidagi eriliselt meeltmööda ning vaatamata oma karedale kurgule laulsin kaasa nii kuis jaksasin. Avastasin, et mul on isegi mõningad sõnad juba kuidagi pähe jäänud. Satsangidel on endiselt päevakorras upanišadid. Eile rääkis Jasrajpuri kiindumustest ning eelkõige sellest, kuidas me tahame väga eriliste ja ilusate momentide „uuesti täitmist“ (refilli) Näiteks kui me kogeme mediatsiooni ajal eriti sügavat ja ilusat seisundit ning püüame näiteks järgmine päev meeleheitlikult taasluua sama keskkonda ja tunnet, et seda uuesti saavutada. Ta tõi illustratsiooniks loo poisist, kes sõi kõige ideaalsemat banaani. Banaan oli täpselt õige maitse, pehmuse, lõhna ja struktuuriga. Ta polnud kunagi varem nii head baanaani söönud. Poiss jättis koored alles ja läks selle tühja kestaga baananimüüja juurde. Kaupmees pakkus talle uut banaani, aga poiss ei tahtnud uut. Poiss tahtis „refilli“, aga see polnud mitte kuidagi võimalik ja poiss pidi leppima sellega, et ta ei saa mitte kunagi täpselt samasugust banaani süüa. Me ei tohi hoida meeleheitlikult kinni mittemillestki, sest see ainult takistab meie vaimset arengut ja hetkes elamist. Seega remember: no attachments:) ( Igaks juhuks kordan üle selle mõtte, et väide „no attachments“ ei tähenda seda, et inimene ei peaks armastama oma perekonda ja ilusaid hetki elus, vaid pigem seda, et me peame teadvustama endale, et kõik on kaduv. Meie lähedased kaovad meie elust, me ise kaome oma lähedaste elust, ilusad momendid mööduvad jne. Kui me oleme liigselt kinni ükskõik milles, siis selle tulemusena kannatame me tohutult, kui see miski meie elust mingi moment kaob.Ning samuti kordaks üle siin selle mõtte: selle asemel, et mõelda kui palju hetki on elus , tuleks mõelda sellele, kui palju elu me saame panna ühte hetke. Tõeline kohalolu ja ärkvelolek on igasuguse vaimse tee käimise eeldus.) Minul on igatahes veel pikk tee käia oma kiindumustest vabanemiseni:)

                                                                Satsang

Mulle ikka meeldib see Jasrajpuri:) Tema lood on alati nii tabavad ja kõigile hoomatavad ning ta lausa kiirgab kaastunnet ja heasoovlikkust. Aga olgu.. Rahulikku meelt, kallid sõbrad!