Mõtted,mõtted,mõtted..

Kohtusin eile arstiga, kes vaatas mu üle ning leidis, et mul on põskkoopapõletik - seetõttu ei taha ka mu palavik kuidagi ära minna. Arst andis mulle antibiootikumid ja käskis nädala lõpuni ĀNANDĀSANA's (yoga asend kogu keha lõdvestamiseks) püsida ning palju vett juua. Seega on mul nüüd aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks.

Mõtisklesin pisut sellel teemal, et ma olen siin blogis üsna mitu korda maininud seda, et ma kuidagi tunnen end siin pisut üksi. Mul on siin kolm toredat poissi, kes kõik väga hoiavad mind ja terve Ashrami täis toredaid inimesi. Milles siis asi? Arvan, et põhjus on selles, et kuna enamus inimesi siin on pühendunud yogid (välja arvatud Pepa, Ludovic ja Michal; kes on isegi pisut liiga ilmikud:) ja mina ei ole ei üks ega teine – enne siiatulekust olin oma vaimsete otsingutega pisut teisi maid avastamas, kuid samas tahan siinset mõista ja sellest õpetusest parimat võtta. Mis küsimused mu pead siis vaevavad? Esiteks on see guru kontspetsioon minu jaoks hetkel pisut hoomamatu, kuna ma pole isiklikult Swamijiga kohtunud ega tundnud omal nahal seda klicki, et tõepoolest - see inimene on jumala inkarnatsioon. Samuti on probleem võibolla minu egos. Mu ego võitleb tohutult selle mõtte vastu, et kogu jumala (mõlten siin jumalat kui kõrgemat universaalset tasandit) manifestatsioon saab olla ühes isikus ehk siis antud juhul Swamijis. Mulle on see lihtsalt hetkel hoomamatu , et kõik see tohuhult võimas ja suur sfäär saab lihast ja luust inimeses manifesteeruda. Ja see ongi ilmselt see väga fundamentaalne erinevus minu maailmatunnetuse ja Swamiji jüngrite maailmatunnetuse vahel. Võiks ju mõelda ka ,et olgu.. buddhism eksole.. Buddha – samamoodi meister, õpetaja, keda me meenutame oma meditatsioonides ja kelle sõnad on teejuhiks kõikidele budistidele. Kuid mõeldes Buddhast enamasti me ei mõtle kui jumala kehastusest, vaid ikka kui suurest valgustunud õpetajast, kes on andnud inimkonnale väga olulise teadmise. Eksole? Buddha ei ole mitte kuidagi rõhutanud enda jumalikkust ega tõstnud end teistest olenditest kõrgemale. Kõikidel olenditel on buddhaloomus ja seega võivad meist kõigist saada buddhad.

Valides Swamiji oma õpetajaks, usaldad sa oma spiriutaalse elu täielikult ühe inimese kätte. Swamiji on see, kes annab sulle sinu yogi nime ja sinu isikliku mantra (mis on valgustuse saavutamise eeldus), mis jääb sinuga terveks eluks. Kujutlege: kui tugev peav olema ühe jüngri usaldus Swamiji vastu?

Kuna see küsimus pole mulle siiatulekust saadik rahu andnud, siis mõtlesin, et palun erinevatel jüngritel mulle kirja panna nende endi nägemuse Swamiji rollist ja jüngri-guru suhtest. Rääkisin täna sel teemal ka Pushpadeviga- väga tore tütarlaps, kes on minuga samas vanuses – tohutult armas inimene ( „Pushpadevi“ on tõlkes „lillejumalanna“) Ta rääkis mulle oma loo: Pushpadevi hakkas yogaga tegelema juba 16 aastasena koos oma emaga. Esimest korda tuli ta Ashrami samuti 16 aastasena ning kohtus siin ka Swamijiga. Tema jutu järgi polnud tal kunagi mingisuguseid kahtlusi Swamiji osas ja kui ta guruga esimest korda kohtus tundis ta kohe, et tegu on tõelise valgustunud olendiga. Oma yogi nime sai ta gurult ka üsna pea, kuid mantraga ta siiski ootas paar aastat. Kui ta mulle sellest kõigest rääkis täitusid ta ilusad pruunid silmad pisaratega. Ta rääkis, et Swamiji teab kõikide inimeste eelmiseid elusid ning samuti ka kõikide tulevikku. Ta tunneb alati, et Swamiji on temaga. Kui ma pärisin Pushpadevilt guru-jumala kontseptsiooni kohta, siis ta vastas, et guru on jumala inkarnatsioon, kuid laiemas mõttes pole vahet kas palvetada Swamiji poole, Swamiji guru poole, Jeesuse või Shiva või kelleiganes poole: kõik on üks ja seesama Jumal erinevas vormis. Kuna aga Swamiji on füüsiliselt praeguses ajas olemas, siis on tema poole kõige lihtsam pöörduda. Swamiji pidavat samuti olema ühe võimsa India rishi reinkarnatsioon. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis selle liini võimsamaid yogisid on seesama Mahapraphudiži, kellest ma ka siia pildi lisasin. Ashramis on tema kujud ja pildid kõikides ruumides. Paljud siinsed yogid on öelnud, et nemad pöörduvad oma palvetes tihti just nimelt Mahapraphudiži poole.

Ma saan mõistusega sellest kõigest kenasti aru ja mõistan Pushpadevit, kuid minu enda kogemused ja tunnetus on lihtsalt pisut teistsugune. Jah, ma nõustun sellega, et õpetaja on äärmiselt oluline, ükskõik millisel vaimsel teel. Keegi kes juba on saavutanud satori, samadhi, valgustuse – ainult see keegi saabki olla tõeliseks õpetajaks, aga minu jaoks siiski mitte kuidagi jumalaks. Aga kuna ma pole Swamijiga veel näost-näkku kohtunud, siis mine tea.. äkki nädala pärast räägin hoopis teist juttu :)

Tulin just Satsangilt. Viimastel päevadel toimuvad Satsangid päikeseloojangu eel ja ajal Ashrami pargis, mis teeb kogu ürituse veelgi võimsamaks.Tänane Bhajansite valik oli mulle kuidagi eriliselt meeltmööda ning vaatamata oma karedale kurgule laulsin kaasa nii kuis jaksasin. Avastasin, et mul on isegi mõningad sõnad juba kuidagi pähe jäänud. Satsangidel on endiselt päevakorras upanišadid. Eile rääkis Jasrajpuri kiindumustest ning eelkõige sellest, kuidas me tahame väga eriliste ja ilusate momentide „uuesti täitmist“ (refilli) Näiteks kui me kogeme mediatsiooni ajal eriti sügavat ja ilusat seisundit ning püüame näiteks järgmine päev meeleheitlikult taasluua sama keskkonda ja tunnet, et seda uuesti saavutada. Ta tõi illustratsiooniks loo poisist, kes sõi kõige ideaalsemat banaani. Banaan oli täpselt õige maitse, pehmuse, lõhna ja struktuuriga. Ta polnud kunagi varem nii head baanaani söönud. Poiss jättis koored alles ja läks selle tühja kestaga baananimüüja juurde. Kaupmees pakkus talle uut banaani, aga poiss ei tahtnud uut. Poiss tahtis „refilli“, aga see polnud mitte kuidagi võimalik ja poiss pidi leppima sellega, et ta ei saa mitte kunagi täpselt samasugust banaani süüa. Me ei tohi hoida meeleheitlikult kinni mittemillestki, sest see ainult takistab meie vaimset arengut ja hetkes elamist. Seega remember: no attachments:) ( Igaks juhuks kordan üle selle mõtte, et väide „no attachments“ ei tähenda seda, et inimene ei peaks armastama oma perekonda ja ilusaid hetki elus, vaid pigem seda, et me peame teadvustama endale, et kõik on kaduv. Meie lähedased kaovad meie elust, me ise kaome oma lähedaste elust, ilusad momendid mööduvad jne. Kui me oleme liigselt kinni ükskõik milles, siis selle tulemusena kannatame me tohutult, kui see miski meie elust mingi moment kaob.Ning samuti kordaks üle siin selle mõtte: selle asemel, et mõelda kui palju hetki on elus , tuleks mõelda sellele, kui palju elu me saame panna ühte hetke. Tõeline kohalolu ja ärkvelolek on igasuguse vaimse tee käimise eeldus.) Minul on igatahes veel pikk tee käia oma kiindumustest vabanemiseni:)

                                                                Satsang

Mulle ikka meeldib see Jasrajpuri:) Tema lood on alati nii tabavad ja kõigile hoomatavad ning ta lausa kiirgab kaastunnet ja heasoovlikkust. Aga olgu.. Rahulikku meelt, kallid sõbrad!