Esimene reis Viini ..

Nõndaks.. üleeile lõunasöögilauas tuli Sīta meie juurde ja küsis ega me ei tahaks äkki sõita Viini Jasraji hüvastijätu satsangile (nimelt oli see viimane satsang Jasrajiga euroopas - Jasraji läks tagasi Indiasse). Mõtlesime Pushpadeviga , et miks ka mitte ja nõnda asusimegi pärastlõunal Viini poole teele. Läksime kuuekesi väikese ashrami bussiga. Teekonna edukaks kulgemiseks lugesime mantra ning Sīta pani Bhajansid cd mängijasse ja tegi lauluga otsa lahti. Viini jõuedsime kuskil 2,5 tunniga ning sõitsime otse Viini yoga keskusesse. Hetk pärast siseinemist tuligi juba Jasrajpuri mediatsioonisaali ning alustasime Satsangiga. Ausalt öeldes oli atmosfäär Viinis hoopis teistusugune kui Strilkys või Prahas. Inimesed olid kuidagi väga vaoshoitud ja tagasihoidlikud.Väga vähesed inimesed lausid kaasa – enamus lihtsalt istus silmad kinni ja kuulas. Isegi muusikud olid tükkmaad romantilisemad ja õrnemad. Taustaks mängiti leebelt kitarri ning ainuke inimene, kes trummi mängis oli meie Uroš. Vaatamata sellele mõnevõrra kummalisele atmosfäärile oli Satsang siiski imetore. Jasrjaji rääkis meile toreda loo sellest, kuidas praktiseerides on meid alati ootamas kuskil veel väärtuslikumad ja paremad kogemused ning seega tuleb alati edasi püüelda ja hoida meeles, et alati saab minna paremaks. Ta tõi näiteks loo ühest mehest, kes käis metsas puid raiumas, et perele leiba teenida ning igakord kohtas oma teekonnal mediteerivat yogit ning andis talle au. Yogi andis mehele nõu, et nurga taga on maa sees peidus palju vaske, andis mehele kindlad instruktsioonid ning mees läks ja hakkas kaevama. Mees leidiski vase ja viis selle linna, et pere üleval hoida. Kuna aga vask oli väärtuslikum kui puu, siis ei tulnud ta enam nii tihti metsa yogi juurde. Mõne aja möödudes läks mees tagasi metsa ning kohtas uuesti yogit. Yogi ütles, et kui ta läheb järgmise nurga taha, siis sealt leiab ta hõbeda kaevanduse. Mees usaldas yogit ja toimis nõnda. Ja tõepoolest, järgmise nurga taga oligi hõbedat lademetes. Kuna aga hõbe on väärtuslikum kui vask, siis nüüd sattus mees veel harvemini metsa. Igaljuhul üks kord kui ta jälle metsa tuli, et hõbedat kaevandada, siis kohtas ta yogit, kes ütles talle, et tegelikult on järgmise nurga taga veel parem koht: kullakaevandus. Mees mõtles, et tegelikult tal ju pole seda kulda vaja kuna hõbedast on rohkem kui küll, aga otsustas siiski usaldada yogit. Nüüd elas mees väga hästi: rikkust oli küllaga ning pere õnnelik. Kui ta järgmine kord metsa sattus nägi ta jälle yogit, kes ütles talle, et järgmise nurga taga on midagi veel väärtuslikumat. Ja nii oligi – seekord siis teemantid. Teemantitest ei saa küll midagi rohkem väärtuslikumat olla, mõtles mees ja oli väga õnnelik. Nüüd aga ei sattunud mees enam peaaegu üldse metsa või kui sattus, siis väga harva ning enamasti polnud tal aega, et yogit teretada. Möödusid mõned aastad ja mees läks metsa, et teemanteid kaevandada ning samas vanas kohas kohtas ta uuesti yogit. Seekord ütles yogi, et tal on varsti aeg siit ilmast lahkumiseks ning enne tahab ta mehele veel viimase juhtnööri anda. Ta andis mehele täpsed kordinaadid järgmise varanduse leidmiseks. Seekord oli mees kindel, et teemantitest ei saa midagi väärtuslikumat olla, kuid otsustas siiski usaldada vana tarka ning asus teele. Veendumaks, et oli järginud juhiseid õigesti vaatas mees ringi ning nägi väga ilusad iidset puud. Mees otsustas istuda puu alla, et pisut puhata. Kohe kui ta oli puu all istet võtnud sai ta imeilusa sügava mediatsiooni kogemuse osaliseks. Ja tõepoolest – mees tundis midagi sõnuseletamatult kaunist ja väärtuslikku ning mõistis lõpuks, mida yogi talle püüdis õpetada. Sellest hetkest peale käis mees väga tihti metsas iidse puu all istumas ja mediteerimas ning elas väga õnnelikult. Selline lugu siis :)

Kuna Jasrajpuri pidi jõudma lennujaama, siis lõppes satsang Viinis üsna varakult. Jätsime Jasrajiga hüvast ning asusime kohe peale satsangi lõppu tagasiteele. Tagasitee kulges samuti viperusteta ning ashrami jõudes olin nii väsinud, et langesin kohe sügavasse unne.

Mis siis veel.. Paktilisemast poolest nii palju, et ostsin täna piletid Eestisse tulekuks ära. Saabun Tallinnasse 6. septembri öösel pisut enne ühte. Seega – ootan öömajapakkumisi:) Hoidke kõik siis pöialt, et Swamiji tuleks kindlasti enne kui ma lahkun, eks!

Ahaa ja selline asi ka, et kui kellegil on olemas film Milarepast, siis ma vaataks heameelega selle üle. Täna rääkis Gajanandi meile lõunasöögilauas loo Milarepast ja tema õpetajast, kes tõi budismi Tiibetisse ning sellega seoses tuli mul meelde see film ning tekkis isu seda uuesti vaadata, kuna mäletan seda üsna ähmaselt. Aga hüva.. kõike ilusat ja head teile, kallid sõbrad ! Kohtume varsti!