Esimesed muljed

Jõudsin suuremate viperusteta eile pärastlõunal Tšehhi pisikesse külla Strilky'sse, mis  asub tunnikese bussisõidu kaugusel Brnost. Alustuseks suutsin muidugi ära eksida, aga õnneks on küla piisavalt väike ning leidsin Ashrami peagi üles. Kohe kui astusin väravast sisse tuli mulle vastu väga sooja naeratusega naisterahvas : " Hello! Edith, right? ".. Pärast lühikest tutvumist pakuti mulle süüa ja seejärel viidi mind tutvuma minu uue toaga. Minu tuba asub Ashrami vastas üle tee väikeses majakeses, kus elavad ka teised karmayogid. Toas on palju valgust ja äärmiselt mugav kõva voodi, mis kohe esimese ööga mu bussis magamisest tingitud kaela- ja seljavalud imeväel ära kaotas. Sättisin end pisut sisse ja siis kohtusin Milaniga (pole päris kindel, kas ma nüüd selle nime vähegi õigesti kirjutasin), kes on siin töötanud juba kolm aastat. Tema soe ja tagasihoidlik naeratus ei saanud jääda märkamata. Juba pärast viieminutilist tutvust märkas ta, et mul on seljaga probleeme ja sellest tulenevalt on ka probleemid muude kehaosadega ning pakkus mulle kohe oma abi ja juhendamist. Nimelt on ta õppinud füsioterapeut ja märkab kohe kui keegi astub, istub või seisab valesti. Täna sain ka temalt oma esimese sellealase nõustamise ning joogatunni. Tuleb tegeleda selgrooga (nimelt on mul äärmiselt nõgus selg). Sain temalt igasugu häid nõuandeid ja püüan neid nüüd igal hetkel meeles hoida (sõna otseses mõttes igal hetkel, sest kogu praktiseerimine algab A-st ja O-st: õige kõnnak, õige istumine, õige seismine jne). 

Olmest ja korraldusest veel nii palju, et süüa saab kolm korda päevas orgaanilist taimetoitu ja nii palju, kui süüa jaksan:) Taimetee, mahl ja puhas joogivesi on iga kell saadaval väljas olevates hiigeltermostes. Ausalt öeldes tunnen end kui paradiisis. Toit on äärmiselt maitsev ja väga varieeruv ning õhkkond on soe ja rahulik. Sain teada, et aastaringselt on siin kokku kuskil 12 töötajat (enamus neist karmayogid ehk vabatahtlikud). Enamus majutusest paikneb siin samas lossis ning lisaks on väike majake lossi vastas (seal elan ka mina). Loss on pärit 16. sajandist ning kaasaegses mõttes meenutab pigem feodaalset mõisa. 1994 ostis lossi Living Light Foundation Mahapraphudip satsang. Lossi ümbritsev looduspark pärineb jällegi 18-st sajandist. Märkasin siin pargis jalutades vähemalt kahte väga huvitavat puud, mida ma ei suutnud tuvastada ja kahjuks ei osanud seda ka Milan, aga uurin hiljem järele, millega tegu. Mõlemad puud on vähemalt kolm sajandit vanad ja näevad äärmiselt huvitavad välja (Eestis näiteks pole ma sedasorti puid täheldanud). Igatahes on lood tänapäeval nii, et nüüd on siin ashram, mis järgib süsteemi "Yoga in daily life", mille loojaks on Tema Pühadus Vishwaguru Mahamandaleshwar Paramhans Sri Swami Maheshwarananda. 

Tsiteerin: 

  “My mission is to help

people understand themselves,

to understand others,

to love and protect all living beings,

and ultimately to realise God"

Tema biograafiat saab lugeda siit: http://www.yogaindailylife.org/author/biography 

Igatahes on lood sedasi, et järgmine nädal tuleb guru siia oma igasuvist seminari läbiviima ja siis saan ka oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulata, mis suurel yogil mõtteis on:)


Mõned telefoniga tehtud pildid illustratsiooniks  (kunagi saab "päris pilte ka")

Pilt minu voodi kohal:

Lossi hoovis olev purskkaev.

 Minu  hubane tuba.

Tänane lõunasöök. Oli väga maitsev! (Tatar, kõrvits, suvikõrvits ja veel mingisugused tundmatud kõrvitsalised ürtidega ning ubadest ja hernestest supp.)

Söögiplats, kus söövad koos nii külalised, töötajad kui karmayogid. Hetkel on siin lõppemas lastelaager ja seetõttu ka palju inimesi.

Kuna kohe varsti on õhtusöögi aeg ning mul on veel tegemata toimetusi, siis hetkel hakkan otsi kokku tõmbama. Kuid siiski üks oluline asi veel: ma ärkasin tõepoolest täna kell 5 üles ja läksin hommikusele palvusele ja meditatsioonile:) Praktiseerimisest ja taustast kirjutan järgmises postituses. Mainin ainult esialgu ära, et otseloomulikult ei osanud ma esimesel tseremoonial midagi teha, aga minu vastu oldi mõistvad ja sõbralikud ning üks tore vanataadikene poetas mulle palve - ja laulusõnu ja näitas, kuhu lilleõisi ohverdada , vett valada ja muud seesugust:) Meditatsiooni ajal oli ka üsna lõbus avastus: minust ilmselt kaks- kolm korda vanemad inimesed püsisid  rahulikus lootoses meditatsiooni lõpuni, samal ajal kui mina pärast esimest viitteist minutit mõttes urisesin ja oigasin:) Aga olgu, selleks korraks kõik:)