Pildid filmilt - tuleb peatselt lisa

http://www.flickr.com/photos/kulm/sets/72157631548250110/

Pilte

       Mõned telefoniga tehtud pildid, "päris" fotod tulevad kunagi kui tagasi olen.                                  



                                                Käisin mägedes jalutamas

Teel Viini

Päikeseloojang lossivaremetelt.

 Vahel ikka käisime Pushpadeviga maya lõbusid nautimas

Pepa ronimas lossivaremetel

Praha

Praha 2

Pushpadeviga enne Viini sõitu.

Hari Om!

Tere kallid sõbrad! Viimased päevad on olnud üsna sündmusterohked. Nimelt kohtusin eile Guru Swamijiga. Päev algas üsna tavaliselt.. Lõikusime karmayogidega köögis õunu kui äkki astus sisse Pushpadevi ning hõikas: „ Swamiji maandus just Viini, täna õhtul kell 5 Satsang Viini ashramis“. Kõik olid rõõmust ja ärevusest hetkeks sõnatud. Mõtlesin.. nii nii, Mahaprabhuji tõesti vastas meie palvetele. Kella kahepaiku kogunesid kõik Ashrami väljakule: kõik soovijad organiseeriti autodesse ning asusime teele. Käiku läksid kõik ashrami autod, kuna Gurut tervitada soovijaid oli mõistagi palju. Jõudsime viini pisut enne viit ning istusime mediatsioonisaali maha ja algas ootusärev ja rõõmus ootamine bhajansite laulmisega. Inimesi saabus kõikvõimalikest ümberkaudsetest riikidest: Ungarist, Horvaatiast, Sloveeniast, Tšehhist, Slovakkiast ja Jumal teab kust veel :) Inimesi aina kogunes ja kogunes kuni lõpuks oli saal puupüsti täis. Ja siis ta tuli: pisikene oranzis rüüs habemik astus saali. Inimeste näod särasid rõõmust:) Olin nii ärevil, et peopesad muutusid higiseks ja süda tahtis rinnust välja hüpata:) Swamiji istus oma tooli ja tervitas meid. Järgnesid bhajansid ja kõik võtsid järjekorda, et tervitada Swamijit. Inimestel oli kaasas kõikvõimalikku prasadi- enamast maiustused ja lilled. Võtsime Pushpadeviga ka järjekorda oma cashew pähkiltega. Läksime Swamiji juurde koos ning kui olime kummardanud küsis Swamiji Pushpadevilt tema ema kohta ning mulle vaatas otsa ja ütles: „hari om“. Tema pilk oli väga soe ja särav. Tervitamine võttis üsna kaua aega kuna inimesi oli väga palju. Pärast tervitamist rääkis Swamiji kui tore tal on kõiki jälle näha ning kui oluline on kohtuda näos-näkku. Kuna olime Austrias, siis rääkis Swamiji enamasti saksa keeles - ühesõnaga sain treenida oma oskusi ning üritasin nii palju kui võimalik automaatselt inglise keelde tõlkida ja kirja panna, et pärast teistele ka infot jagada. Ma ei jõua hetkel siia kõike kirja panna, aga põhipoint oli see, et me ei tohiks lasta oma elupuud lõigata oma mõtete poolt ning me peaksime õppima loomadelt kuidas koos elada. Tarkus ühendab, ignorants eraldab – seega peaksime kandma tarkust edasi nii palju kui võimalik ja teadvustama enda osa meie keskkonna ja planeedi kaitsmises. „OLE see muutus, mida sa tahad näha“ - Gandhi. Võta vastutus, astu samme, et muuta seda maailma kas või natukenegi paremaks – igaüks saab teha kas või natukene. Me ei tohi jääda lootma riigi või valitsuse peale – nõnda ei saagi kunagi midagi paremaks muutuda. Igaüks meist vastutab meie ühise kodu eest.

Swamiji rääkis oma aastast, mis oli täis reisimist kõikvõimalikesse kohtadesse, et osaleda konverentsidel vihmametsade kaitseks, istudada puid, levitada yoga õpetusi ja nii edasi. Swamiji näitas meile ka videoklippi ÜRO konverentsist Rio + 20, kus olid käsitlemisel kõikvõimalikud jätkusuutliku arengu teemad. (http://www.uncsd2012.org/ ) Kõik see pani mind mõtlema, et mida ma ise teha saaks,et kuidagigi panustada jätkusuutlikusse arengusse. Tekkis mõte, et kuna sügis on puude istutamise aeg, siis võiks võtta kamba kokku ja minna puid istutama. Huvitaval kombel sain just täna hommikul selle teemalise meili .. nimelt on Tartu lähedal üks talu ja selle talu peremees kirjutas, et tal on heinamaad, kuhu saab puid istutada ja samuti on tal palju istikuid. Seega kui soovite ühineda või kui kellegil on mõni parem idee kuhu saaks istuda (näiteks äkki kellegil teist on endil mõni koht vms) , siis andke mulle palun teada: edith.soot@gmail.com . Oleks eriti vahva kui saaks mõne puu mõne sõbra aeda või maale istutatud :)

Pean hektkel küll lõpetama, kuid õhtupoole proovin veel ühe postituse vorpida.

Üks oluline mõte veel - aitäh teile, kallid sõbrad! Mul on südamest hea meel, et saan alati julgelt väita, et vot sõpradega on mul tõesti meeletult vedanud. Olete mulle väga kallid! Hari Om !

Esimene reis Viini ..

Nõndaks.. üleeile lõunasöögilauas tuli Sīta meie juurde ja küsis ega me ei tahaks äkki sõita Viini Jasraji hüvastijätu satsangile (nimelt oli see viimane satsang Jasrajiga euroopas - Jasraji läks tagasi Indiasse). Mõtlesime Pushpadeviga , et miks ka mitte ja nõnda asusimegi pärastlõunal Viini poole teele. Läksime kuuekesi väikese ashrami bussiga. Teekonna edukaks kulgemiseks lugesime mantra ning Sīta pani Bhajansid cd mängijasse ja tegi lauluga otsa lahti. Viini jõuedsime kuskil 2,5 tunniga ning sõitsime otse Viini yoga keskusesse. Hetk pärast siseinemist tuligi juba Jasrajpuri mediatsioonisaali ning alustasime Satsangiga. Ausalt öeldes oli atmosfäär Viinis hoopis teistusugune kui Strilkys või Prahas. Inimesed olid kuidagi väga vaoshoitud ja tagasihoidlikud.Väga vähesed inimesed lausid kaasa – enamus lihtsalt istus silmad kinni ja kuulas. Isegi muusikud olid tükkmaad romantilisemad ja õrnemad. Taustaks mängiti leebelt kitarri ning ainuke inimene, kes trummi mängis oli meie Uroš. Vaatamata sellele mõnevõrra kummalisele atmosfäärile oli Satsang siiski imetore. Jasrjaji rääkis meile toreda loo sellest, kuidas praktiseerides on meid alati ootamas kuskil veel väärtuslikumad ja paremad kogemused ning seega tuleb alati edasi püüelda ja hoida meeles, et alati saab minna paremaks. Ta tõi näiteks loo ühest mehest, kes käis metsas puid raiumas, et perele leiba teenida ning igakord kohtas oma teekonnal mediteerivat yogit ning andis talle au. Yogi andis mehele nõu, et nurga taga on maa sees peidus palju vaske, andis mehele kindlad instruktsioonid ning mees läks ja hakkas kaevama. Mees leidiski vase ja viis selle linna, et pere üleval hoida. Kuna aga vask oli väärtuslikum kui puu, siis ei tulnud ta enam nii tihti metsa yogi juurde. Mõne aja möödudes läks mees tagasi metsa ning kohtas uuesti yogit. Yogi ütles, et kui ta läheb järgmise nurga taha, siis sealt leiab ta hõbeda kaevanduse. Mees usaldas yogit ja toimis nõnda. Ja tõepoolest, järgmise nurga taga oligi hõbedat lademetes. Kuna aga hõbe on väärtuslikum kui vask, siis nüüd sattus mees veel harvemini metsa. Igaljuhul üks kord kui ta jälle metsa tuli, et hõbedat kaevandada, siis kohtas ta yogit, kes ütles talle, et tegelikult on järgmise nurga taga veel parem koht: kullakaevandus. Mees mõtles, et tegelikult tal ju pole seda kulda vaja kuna hõbedast on rohkem kui küll, aga otsustas siiski usaldada yogit. Nüüd elas mees väga hästi: rikkust oli küllaga ning pere õnnelik. Kui ta järgmine kord metsa sattus nägi ta jälle yogit, kes ütles talle, et järgmise nurga taga on midagi veel väärtuslikumat. Ja nii oligi – seekord siis teemantid. Teemantitest ei saa küll midagi rohkem väärtuslikumat olla, mõtles mees ja oli väga õnnelik. Nüüd aga ei sattunud mees enam peaaegu üldse metsa või kui sattus, siis väga harva ning enamasti polnud tal aega, et yogit teretada. Möödusid mõned aastad ja mees läks metsa, et teemanteid kaevandada ning samas vanas kohas kohtas ta uuesti yogit. Seekord ütles yogi, et tal on varsti aeg siit ilmast lahkumiseks ning enne tahab ta mehele veel viimase juhtnööri anda. Ta andis mehele täpsed kordinaadid järgmise varanduse leidmiseks. Seekord oli mees kindel, et teemantitest ei saa midagi väärtuslikumat olla, kuid otsustas siiski usaldada vana tarka ning asus teele. Veendumaks, et oli järginud juhiseid õigesti vaatas mees ringi ning nägi väga ilusad iidset puud. Mees otsustas istuda puu alla, et pisut puhata. Kohe kui ta oli puu all istet võtnud sai ta imeilusa sügava mediatsiooni kogemuse osaliseks. Ja tõepoolest – mees tundis midagi sõnuseletamatult kaunist ja väärtuslikku ning mõistis lõpuks, mida yogi talle püüdis õpetada. Sellest hetkest peale käis mees väga tihti metsas iidse puu all istumas ja mediteerimas ning elas väga õnnelikult. Selline lugu siis :)

Kuna Jasrajpuri pidi jõudma lennujaama, siis lõppes satsang Viinis üsna varakult. Jätsime Jasrajiga hüvast ning asusime kohe peale satsangi lõppu tagasiteele. Tagasitee kulges samuti viperusteta ning ashrami jõudes olin nii väsinud, et langesin kohe sügavasse unne.

Mis siis veel.. Paktilisemast poolest nii palju, et ostsin täna piletid Eestisse tulekuks ära. Saabun Tallinnasse 6. septembri öösel pisut enne ühte. Seega – ootan öömajapakkumisi:) Hoidke kõik siis pöialt, et Swamiji tuleks kindlasti enne kui ma lahkun, eks!

Ahaa ja selline asi ka, et kui kellegil on olemas film Milarepast, siis ma vaataks heameelega selle üle. Täna rääkis Gajanandi meile lõunasöögilauas loo Milarepast ja tema õpetajast, kes tõi budismi Tiibetisse ning sellega seoses tuli mul meelde see film ning tekkis isu seda uuesti vaadata, kuna mäletan seda üsna ähmaselt. Aga hüva.. kõike ilusat ja head teile, kallid sõbrad ! Kohtume varsti!

Pilte

Rõõmus mina Praha vanalinnas

Praha metroo

 

Jaapani Buddha 12-13 saj

Hiina Boddhisattva 5-6 saj

Prahast

Nõnda.. saabusin täna hommikul tagasi ashramisse pärast väga kihvti puhkust Prahas. Jõudsime Puspadeviga (Daniela) pealinna reede hommikul ning esimese asjana võtsime jalutuskäigu lossi juurde. Linn meeldis mulle esimesest silmapilgust,  vanalinn on meeletult kaunist arhitektuuri täis ning samuti on linnas väga palju rohelust suurte parkide näol. Pärast jalutuskäiku vanalinnas läksime õhtusöögile  Daniela venna Filipi ja tema tüdruku Lenkaga.  Õhtusöök leidis aset taimetoidu restoranis " Maitrea. Buddha with a clear head" Ausalt öeldes pole ma kunagi varem nii mõnusas restoranis einestanud. Kõik alates menüüst sisekujunduseni oli lihtsalt super. Sisustus ja koha nö filosoofia on inspireeritud budismist. Restorani seinu kaunistavad sanskritis mantrad  " om mani padme hum" ning tankad, millel on kujutatud erinevad tara'd ja boddhisattvad. Menüüs on isegi traditisooniliste  Tšehhi toitude  vegan versioonid ning samuti india, hiina, jaapani toidud. Ja mis kõige olulisem - kogu selle meeldiva menüü ja atmosfääri juures on hinnad väga soodsad. Kui satute Prahasse, siis soovitan väga seda kohta külastada http://www.restaurace-maitrea.cz/en/ Pärast õhtusööki jalutasime pargis ja vaatasime päikeseloojangut. Praha juures on väga tore see, et linnas on  palju ilusate vaadetega kohti,  kuna linnas on palju mägesid.
Laupäeva hommikul võtsime väikese seltskonnaga ette jalgrattamatka,mille eesmärgiks oli mulle näidata erinevaid parke ja vaatamisväärsusi. Sõitsime kokku kuskil 24 kilomeetrit. Ja tõesti - selle matka ajal ma  lihtsalt armusina sellesse linna. Mitmed ilusad suured rohelised pargid, mis meenutavad pigem koguni metsa ja see kõik keset suurlinna! Pärast sõitu käisime mõningates vaatetornides ning õhtusöögiks kautsuti meid Filipi ja Lenka juurde. Filip valmistas meile traditsioonilise Tšehhi roa, mis koosnes halusky'test ( kartulist ja jahust pisikesed pallid), lambajuustu ning suitsu-tofu ja hapukapsaga. Väga maitsev toit ! Võtsin  Filipilt retsepti ning kui tagasi tulen, siis proovin teile ka halusky'd vamlistada. Pärast õhtusööki laulsime Aratit (palve) ning esitasime Danielaga mõned bhajansid, mida me ashramis harjutanud olime.
Pühapäeval läksime Daniela sõbranna juurde lõunale ja pärast seda kogu kambaga jõe peale vesiratastega sõitma. Vesiratta sõit oli väga kihvt : väga ilusad vaated vanalinnale. Pärast seda läksime galeriisse, kus oli väga kihvt näitus iidsest Aasia ja Kreeka-Rooma kunstist. Eriliselt tähelepanuväärne oli Hiina budistlike skulptuuride näitus  ning Tiibeti ja Jaapani budistlik kollektsioon, Õhtul läksime Praha yoga in daily life keskusesse, kus leidis aset eriline Satsang, kuna Jasraji tuli selleks puhuks Prahasse. Satsang oli justkui suguvõsa kokkutulek: kõik tuttavad näod Strilky seminari ajast ning üllatusena saabusid ka meie ashrami swamid Gajanand ja Parvati. Jasraji oli väga tore nagu ikka ning mingi hetk helistas ka Swamiji skype'ga ja ütles meile, et ta tuleb Strilkysse "varem kui me arvame" :)
Esmaspäeval võtsime ette veel mõned kohustuslikud vaatamisväärsuste külastused ning samuti kohustuslikud einestamised Daniela sõpradega. Õhtul aga võtsime aja maha ning läksime basseiniäärde peesitama. Aeg Prahas oli väga tore ja Daniela pere ja sõbrad olid minu vastu väga lahked . Tagasiteel Strilkysse avastasime Danielaga, et tegelikult oli neli päeva Prahas rohkem kui küll ja ootasime juba väga saabumist tagasi ashramisse askeesi ja vaikusesse.
Ahjaa.. pühapäeval oli väike tähtpäev. Nimelt olen nüüdseks  kuu aega  olnud liha -, muna - ja alkoholivaba ning ausalt öeldes olen sellega juba nii harjunud, et väga hästi enam ette ei kujuta, et peaksin üldse kunagi liha sööma või alkoholi jooma. Eks näis..liha koha pealt olen sada protsenti veendunud, aga  rohkem ei tahaks siin avalikult lubadusi anda - pärast on teil hea nokkida ja torkida :) (mitte, et te seda niikuinii ei teeks :)

Aga heaküll.. pean hetkel lõpetama, kohe on Satsangi aeg ja üks bhajan vajab veel harjutamist. Kõike head teile, kallid sõbrad !

MANVĀ DHĪRE DHĪRE ...

...CĀL GAGANA GHAR CAṛHNĀ RE BHAI - „ Mu meel kulge rahulikult, aeglaselt otseteed edasi." -sedasi algab üks bhajan, mis kuulub minu lemmikute hulka. Bhajani autor on Mahapraphuji, suur India Yogi – Guriji ja Swamiji õpetaja.

Alusutuseks vabandan, et pole leidnud aega postitusteks. Viimane nädal kujunes kuidagi väga tihedaks ja lihtsalt kuidagi ei õnnestunud rahulikult maha istuda ja mõtiskleda. Mis ma siis vahepeal huvitavad kogenud olen ? Kõigepealt räägiks pisut seminarist, mis just lõppes. Seminari ajal oli minu kohustuseks osutada Jasrajpurile sevat, hoolitsedes loengute ja satsangide ajal tema vee eest. See oli äärmiselt tore kohustus, kuna sain osaleda kõikidel tema loengutel ning samuti oli Jasraji teenindame mulle suur au. Tegemist on tõeliselt targa ja meeldiva õpetajaga. Mis teemad siis loengute ajal üleval olid ? Swamiji pani Jasrajile südamele rääkida Mahaprabhuji bhajansite tähendusest ning samuti „Lila Amritist“ ( „Lila Amrit“ – tõlkes võiks olla „jumalik mäng“) . Lila Amrit on raamat, mis on kirja pandud Mahaprabhuji õpilase Guriji poolt. Tegemist on väga huvitava biograafiaga, kuhu Guriji on kirja pannud oma kogemused Mahaprabhujiga ning kogunud ka lugusid Mahaprabhuji õpetaja Devpuriji tegemiste kohta. Satsangidel räägiti nendest lugudest ning Jasrajpuri lisas omapoolseid kommentaare . Samuti rääkisid nii Jasrajpuri kui Yogesh oma koegemustest Püha Gurijiga – nende lugude hulgas oli ka ikka väga lahedaid ja uskumatuid seiku.

Loengutel keskenduti Bhajnsitele ning samuti räägiti ka mantratest. Eriliselt jäi mulle meelde loeng Gayatri mantrast, mis kõlab järgmiselt:

OM BHŪR BHUVAH SVAHĀ

TAT SAVITUR VARENYAM

BHARGO DEVASYA DHĪMAHI

DHIYO YO NAH PRACODHAYĀT

GAYA tähendusest: kaitsma, vabastama, elu. Samuti laulma, tähistama. See mantra kaitseb selle lauljat ning meie Maad. Gayatri mantra on üks vanimaid mantraid üldse (tuhandeid aastaid vana) ning selle kohta öeldakse, et Gayatri mantra on Veedade ema ehk nende looja. Mantra kõnetab päikest valguse allikana ning päikest on siin mõeldud eelkõige kui ülimat olendit. Gayatri mantra toob teadvuse pimedusest valgusesse ning muutub linnuks, kes toob endaga surematuse nektari. Mantra 24 silpi tähistavad 24 pühakut. Mida head Gayatri mantra meile veel toob? Entusiasmi, postiivset aktiivsust, õilsad mõtted, kaastundlikkust ja teravdab intellekti. Gayatri mantrat on parim lausuda ajal, mil päev muutub ööks (päikeseloojangu paiku) , keskpäeval kui päike on kõige kõrgemal ning kui öö muutub päevaks (päikesetõus). Gayatri on parim mantra negatiivse karma lahustamiseks. Mantra on täis valgust ning puhastab meie meelt :)

Mis siis veel.. Suur seminar sai läbi ja nüüd on siin kuidagi veidralt tühi. Isegi mõned Ashrami töötajad on hetkel pisikesel puhkusel. Ausalt öeldes igatsen pisut kõiki neid inimesi.. see energia, mis Satsangidel kiirgas kõikidest nendest inimestest– see oli lihtsalt vapustav! Ashram oli täis elu ja rõõmu. Hetkel on aga olukord selline, et esmaspäeval algas üks väike joogalaager (kuskil 15 osalejat) ning kuna peaaegu kedagi pole, siis on meil igasugu uusi töökohustusi. Teeme kõike alates nõudepesust Satsangide ettevalmistamiseni. Enamiku ajast veedan ma koos Pushpadeviga bhajanseid harjutades või tööd tehes. Ja jah – ma harjutan kõvasti bhajans'eid. Üleeile oli meie esimene etteaste Satsangil ning täna kohe varsti teine :) Vabadel hetkedel hiilime Pushpadeviga Khatusse, võtame harmooniumi ja harjutame. Algus oli küll pisut konarlik, aga nüüdseks on meil „ MANVĀ DHĪRE DHĪRE „ juba üsna selge. Täna alsutasime ühe uue bhajansiga, kuid ettekandeks on vist veel pisut vara. Kui olen tagasi Eestis, siis teen teile heameelega väikese bhajansite õhtu :)

Nädalavahetusel on meil plaanis teha üks väike reis Prahasse, kuna siis peaksid töötajad tagasi olema ning ausalt öeldes oleme auga vaba nädalavahetuse ära teeninud :) Pushpadevi lubas mulle ekskurssiooni teha ning tutvustada kõike huvitavat, mida sellest linnast leida võib. Kuna kohe varsti on satsangi aeg ning õhtusöök just lõppes ning pean nõudega aitama , siis pean selleks korraks lõpetama. Aga luban, et edaspidi kirjutan tihedamini ning pühendan teid huvitavamatesse detailidesse kõige selle kohta, mida ma siin vahepeal õppinud olen. Kõike kaunist teile, sõbrad ning rahulikku meelt !

                                            Noored karmayogid valmistavad Swamijile mala'sid

Bhajansite poistebänd alustamas oma vaimuka etteastega :)

Rahu,rahu..

Nõnda. Õhtusöögilauas küsis Pushpadevi, kas ma ehk oleksin nõus ühe pisikese lisaülesandega. Nimelt palus ta mul homme hommikuse loengu ja õhtuse Satsangi ajal olla Jasrajpuri veeklaasi täitjaks :) hahaha.. ausalt öeldes olen isegi pisut ärevil. Pean hommikul enne loengut minema Prasadi ruumi ja sealt võtma korvikese ja veepudeli ning jälgima Jasrajpuri veeklaasi täituvust :) Olen väga rõõmus selle ülesande üle, kuna tänu sellele pean ma Jasrjajpurile väga lähedal istuma ja saan seega talle silma vaadata :) Eks ma siis homme pajatan, mis ma sealt silmadest leidsin :)



                         Tervitused Ashramist! Näitan vahelduseks teile pisut ennast ka :)

Pisut pilte

Satsang

Park

Sarnased altareid võib siin leida peaaegu kõikjal

Mulle armsaks saanud pisike mediatsioonisaal Khatu

Mõtted,mõtted,mõtted..

Kohtusin eile arstiga, kes vaatas mu üle ning leidis, et mul on põskkoopapõletik - seetõttu ei taha ka mu palavik kuidagi ära minna. Arst andis mulle antibiootikumid ja käskis nädala lõpuni ĀNANDĀSANA's (yoga asend kogu keha lõdvestamiseks) püsida ning palju vett juua. Seega on mul nüüd aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks.

Mõtisklesin pisut sellel teemal, et ma olen siin blogis üsna mitu korda maininud seda, et ma kuidagi tunnen end siin pisut üksi. Mul on siin kolm toredat poissi, kes kõik väga hoiavad mind ja terve Ashrami täis toredaid inimesi. Milles siis asi? Arvan, et põhjus on selles, et kuna enamus inimesi siin on pühendunud yogid (välja arvatud Pepa, Ludovic ja Michal; kes on isegi pisut liiga ilmikud:) ja mina ei ole ei üks ega teine – enne siiatulekust olin oma vaimsete otsingutega pisut teisi maid avastamas, kuid samas tahan siinset mõista ja sellest õpetusest parimat võtta. Mis küsimused mu pead siis vaevavad? Esiteks on see guru kontspetsioon minu jaoks hetkel pisut hoomamatu, kuna ma pole isiklikult Swamijiga kohtunud ega tundnud omal nahal seda klicki, et tõepoolest - see inimene on jumala inkarnatsioon. Samuti on probleem võibolla minu egos. Mu ego võitleb tohutult selle mõtte vastu, et kogu jumala (mõlten siin jumalat kui kõrgemat universaalset tasandit) manifestatsioon saab olla ühes isikus ehk siis antud juhul Swamijis. Mulle on see lihtsalt hetkel hoomamatu , et kõik see tohuhult võimas ja suur sfäär saab lihast ja luust inimeses manifesteeruda. Ja see ongi ilmselt see väga fundamentaalne erinevus minu maailmatunnetuse ja Swamiji jüngrite maailmatunnetuse vahel. Võiks ju mõelda ka ,et olgu.. buddhism eksole.. Buddha – samamoodi meister, õpetaja, keda me meenutame oma meditatsioonides ja kelle sõnad on teejuhiks kõikidele budistidele. Kuid mõeldes Buddhast enamasti me ei mõtle kui jumala kehastusest, vaid ikka kui suurest valgustunud õpetajast, kes on andnud inimkonnale väga olulise teadmise. Eksole? Buddha ei ole mitte kuidagi rõhutanud enda jumalikkust ega tõstnud end teistest olenditest kõrgemale. Kõikidel olenditel on buddhaloomus ja seega võivad meist kõigist saada buddhad.

Valides Swamiji oma õpetajaks, usaldad sa oma spiriutaalse elu täielikult ühe inimese kätte. Swamiji on see, kes annab sulle sinu yogi nime ja sinu isikliku mantra (mis on valgustuse saavutamise eeldus), mis jääb sinuga terveks eluks. Kujutlege: kui tugev peav olema ühe jüngri usaldus Swamiji vastu?

Kuna see küsimus pole mulle siiatulekust saadik rahu andnud, siis mõtlesin, et palun erinevatel jüngritel mulle kirja panna nende endi nägemuse Swamiji rollist ja jüngri-guru suhtest. Rääkisin täna sel teemal ka Pushpadeviga- väga tore tütarlaps, kes on minuga samas vanuses – tohutult armas inimene ( „Pushpadevi“ on tõlkes „lillejumalanna“) Ta rääkis mulle oma loo: Pushpadevi hakkas yogaga tegelema juba 16 aastasena koos oma emaga. Esimest korda tuli ta Ashrami samuti 16 aastasena ning kohtus siin ka Swamijiga. Tema jutu järgi polnud tal kunagi mingisuguseid kahtlusi Swamiji osas ja kui ta guruga esimest korda kohtus tundis ta kohe, et tegu on tõelise valgustunud olendiga. Oma yogi nime sai ta gurult ka üsna pea, kuid mantraga ta siiski ootas paar aastat. Kui ta mulle sellest kõigest rääkis täitusid ta ilusad pruunid silmad pisaratega. Ta rääkis, et Swamiji teab kõikide inimeste eelmiseid elusid ning samuti ka kõikide tulevikku. Ta tunneb alati, et Swamiji on temaga. Kui ma pärisin Pushpadevilt guru-jumala kontseptsiooni kohta, siis ta vastas, et guru on jumala inkarnatsioon, kuid laiemas mõttes pole vahet kas palvetada Swamiji poole, Swamiji guru poole, Jeesuse või Shiva või kelleiganes poole: kõik on üks ja seesama Jumal erinevas vormis. Kuna aga Swamiji on füüsiliselt praeguses ajas olemas, siis on tema poole kõige lihtsam pöörduda. Swamiji pidavat samuti olema ühe võimsa India rishi reinkarnatsioon. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis selle liini võimsamaid yogisid on seesama Mahapraphudiži, kellest ma ka siia pildi lisasin. Ashramis on tema kujud ja pildid kõikides ruumides. Paljud siinsed yogid on öelnud, et nemad pöörduvad oma palvetes tihti just nimelt Mahapraphudiži poole.

Ma saan mõistusega sellest kõigest kenasti aru ja mõistan Pushpadevit, kuid minu enda kogemused ja tunnetus on lihtsalt pisut teistsugune. Jah, ma nõustun sellega, et õpetaja on äärmiselt oluline, ükskõik millisel vaimsel teel. Keegi kes juba on saavutanud satori, samadhi, valgustuse – ainult see keegi saabki olla tõeliseks õpetajaks, aga minu jaoks siiski mitte kuidagi jumalaks. Aga kuna ma pole Swamijiga veel näost-näkku kohtunud, siis mine tea.. äkki nädala pärast räägin hoopis teist juttu :)

Tulin just Satsangilt. Viimastel päevadel toimuvad Satsangid päikeseloojangu eel ja ajal Ashrami pargis, mis teeb kogu ürituse veelgi võimsamaks.Tänane Bhajansite valik oli mulle kuidagi eriliselt meeltmööda ning vaatamata oma karedale kurgule laulsin kaasa nii kuis jaksasin. Avastasin, et mul on isegi mõningad sõnad juba kuidagi pähe jäänud. Satsangidel on endiselt päevakorras upanišadid. Eile rääkis Jasrajpuri kiindumustest ning eelkõige sellest, kuidas me tahame väga eriliste ja ilusate momentide „uuesti täitmist“ (refilli) Näiteks kui me kogeme mediatsiooni ajal eriti sügavat ja ilusat seisundit ning püüame näiteks järgmine päev meeleheitlikult taasluua sama keskkonda ja tunnet, et seda uuesti saavutada. Ta tõi illustratsiooniks loo poisist, kes sõi kõige ideaalsemat banaani. Banaan oli täpselt õige maitse, pehmuse, lõhna ja struktuuriga. Ta polnud kunagi varem nii head baanaani söönud. Poiss jättis koored alles ja läks selle tühja kestaga baananimüüja juurde. Kaupmees pakkus talle uut banaani, aga poiss ei tahtnud uut. Poiss tahtis „refilli“, aga see polnud mitte kuidagi võimalik ja poiss pidi leppima sellega, et ta ei saa mitte kunagi täpselt samasugust banaani süüa. Me ei tohi hoida meeleheitlikult kinni mittemillestki, sest see ainult takistab meie vaimset arengut ja hetkes elamist. Seega remember: no attachments:) ( Igaks juhuks kordan üle selle mõtte, et väide „no attachments“ ei tähenda seda, et inimene ei peaks armastama oma perekonda ja ilusaid hetki elus, vaid pigem seda, et me peame teadvustama endale, et kõik on kaduv. Meie lähedased kaovad meie elust, me ise kaome oma lähedaste elust, ilusad momendid mööduvad jne. Kui me oleme liigselt kinni ükskõik milles, siis selle tulemusena kannatame me tohutult, kui see miski meie elust mingi moment kaob.Ning samuti kordaks üle siin selle mõtte: selle asemel, et mõelda kui palju hetki on elus , tuleks mõelda sellele, kui palju elu me saame panna ühte hetke. Tõeline kohalolu ja ärkvelolek on igasuguse vaimse tee käimise eeldus.) Minul on igatahes veel pikk tee käia oma kiindumustest vabanemiseni:)

                                                                Satsang

Mulle ikka meeldib see Jasrajpuri:) Tema lood on alati nii tabavad ja kõigile hoomatavad ning ta lausa kiirgab kaastunnet ja heasoovlikkust. Aga olgu.. Rahulikku meelt, kallid sõbrad!

OM!

Kuna mul keelati palaviku ja kurguvalu tõttu täna igasugune töö tegemine, siis tekkis võimalus kirjutada pisut oma tegemistest.

Nõndaks - olen Ashramis elanud nüüd üle nädala ja võin julgelt öelda, et juba selle pisikese aja jooksul on minuga toimunud päris mitmed muutused. Arvan, et tagasilöök keha poolt on tingitud lihtsalt sellest, et sellline väga äkiline ümberlülitumine totaalselt hedonismilt kindlale reziimile (varajane äratus; taimetoit; kindel graafik; võõrutus lihast, munast, alkoholist, kohvist jne) võtab kehalt üsna palju jõudu. Tunnen, et minu keha ja vaimuga on toimumas mingisugune väga tugev puhastusprotsess: emotsioonid on väga tugevad ja kohati kõiguvad ühest äärmusest teise.Kui rääkisin oma tervisest ühe toreda vana yogiga, siis tema arvas, et ka see palavik on osa puhastusprotsessist, mis üritab mu tumedat poolt välja juurida. Tunnen samamoodi, et minu dark side'iga on toimumas midagi väga võimsat. Mu nõrgad ja tumedad küljed on viimasel ajal kuidagi väga pinnale tõusnud ja vahel tunnen tugevat vajadust nutta, et kõik need emotsioonid endast välja saada.

Mis on siin teistmoodi võrreldes minu igapäevase eluga Tartus? Esiteks näeb minu argipäev siin juba totaalselt teistsugune välja: ärkan siin kas kell 6 või 7 Loodan, et edaspidi suudan iga päev ärgata hiljemalt pool 6, kuid enne pean oma keha tagasi korda saama. Niisiis, kell 7 on yoga ( kõigepealt āsanad ehk kehalised positsioonid) ja pärast harjutusi meditatsioon ( prānāyāma- keskendumine hingamisele) mis kestab kuskil kuni 8.30 või pisut rohkem. 8.30 – 9.30 hommikusöök ja pärast seda suundun tavaliselt tööle kas kööki või aeda. Kuna siin algas seminar ja hetkel viibib siin kuskil 300 inimest, siis olen ma enamasti köögis, sest kuidagi on vaja kõik need inimesed ära toita:) Kui lõunasöök on valmis, siis koguneb kogu köögitoimkond altari ette ja lauldakse palve, millega pakutakse oma tehtud töö Jumalale. Pärast lõunasööki läheb töö täiskäigus edasi kuskil 16ni, mil mina tavaliselt lõpetan. Pärast tööd ma enamasti kas võtan ette jalutuskäigu mägedesse, loen või jutustan inimestega (praegu on siin inimesi kõikvõimalikest riikidest ja seega on potenstiaalseid huvitavaid vestluskaaslasi väga palju:) Orienteeruvalt 17.30 on õhtusöök ning pärast seda on Satsang. Satsang on mu lemmikosa päevast: siis tulevad kõik kokku Jadani (mediatsiooni saal), kus laudakse koos Bhajans'eid (palved, pühad laulud)ja Swami Jasrajpuri (kes viib praegust seminari läbi) jutustab igasugu lugusid. Eile õhtul saabus külalisena ka swami Yogesh, arhitekt, kes on nüüdseks juba üle 20 aasta oma elust pühendanud Indiasse Ashrami ehitamiseks. Täna pidas ta loengu, millest suurem osa õnnestus mul ka linti võtta (mingi hetk panen kindlasti kuhugi üles) . Samuti on mul üks 15 minutiline lindistus laulmisest Satsangi ajal, mis on väga võimas. Kujutlege ise – 300 inimest lauvad koos Bhajans'eid – tohutu energia. Eile oli erandkorras ka hommikune Satsang, kuna toimus Skype'i vestlus Swamijiga (the master). Minu mõngiaseks üllatuseks oli tegu väga hea huumorimeelega muheda yogiga. Naersin nii, et pisarad voolasid mööda põski. Ja tõesti.. seda energiat, mis temast kiirgab, oli tunda isegi Skype'i vahendusel. Igatahes on võimalus, et ta tuleb siia laupäeval. Hetkel viibib ta Austraalias, kus ta annab seminari karma puhastamisest. Kõne ajal andis Swamiji Jasrajpurile ülesandeks sellel seminaril rääkida upanišadidest, millega Jasrajpuri ka eilsel Satsangil algust tegi. Pean tunnistama, et Jasrajpuri on äärmiselt karismaatiline mees ja samuti väga hea huumorimeelega.

Mis siis veel... Minu igapäevasele praktikale on lisandunud paar elementi: nimelt õpetas Sītā (minu yogaõpetaja) mulle Jala Neti toimingu. Jala Neti on nina puhastamine kergelt soolase veega, milleks kasutatakse spetsiaalset kannu. Parim sool selleks toiminguks pidavat olema Himaalaja sool. Vesi peaks olema umbes 38-40 kraadi soe. See toiming mõjub hästi kõikidele meeleorganitele peas. Tugevdab nägemist ja mõjub hästi ka peavalude vastu. Samuti aitab põskkoopa ja nina probleemide korral. Samuti puhastan nüüd igapäevaselt oma keelt spetsiaalse metallist kaabitsaga.

Pean tunnistama, et vahel siiski tunnen end ka pisut üksinda, sest tean, et ma tegelikult päris hästi siinsesse maailma ei sobitu, kuna minu interpretatsioon maailmast on siiski mõnevõrra erinev. Mulle väga meeldib, mida siinsed swamid räägivad ja kuidas nad oma nägemust maailmast esitavad, kuid vahel ma kahtlen, kas see tegelikult jõuab kõigile neile 300 inimesele päriselt kohale, mis swamide sõnade taga tegelikult peitub. Enamik seminarile tulnuist on tõesti väga lahked ja avatud inimesed, kuid olen kokkupuutunud ka mõningate mitte nii sõbralike ja mõistvate jüngritega. Tundub, et nagu igalpool, on ka siin silmaklappidega inimesi, kes elavad tabude ja reeglite maailmas, tunnetamata suuremat pilti - on kinni mõnevõrra ebaolulisemates detailides ja ei suuda eristada olulist ebaolulisest. Aga sinna pole midagi parata, inimesi on igasuguseid, igalpool. Eks olegi minust mõnevõrra  naiivne eeldada, et kõik mingisuguse ülla vaimse tee järgijad on avatud, tolerantsed ja kaastundlikud (enamasti nad siiski on :).  Aga siiski.. tunnen puudust teist, kallid sõbrad. Kui teil tekib mõni moment, siis olge head ja kirjutage mulle mida põnevat teinud oleta ja kuidas elate.

Oleksin juba peaaegu unustanud ühe olulise seiga.. Jalutasin poistega Ashrami pargis ning üks hetk ütles Michal, et ta tahab mulle midagi näidata. Läksime läbi tihniku kuni meile tuli vastu kõrge traataed. Traataia sees oli hooldamata võsa ning keset seda istus ei keegi muu kui härra Buddha isiklikult! Kujutlege seda rõõmu, mida ma tundsin! Suur ilus sammaldunud Buddha istumas rahus keset võsa! Kurb on ainult see, et see neetud traataed on ees ning tema juurde istuma ma minna ei saa. Michal muidugi ronis üle aia ja tegi telefoniga paar pilti. Läksin sinna ka oma zenitiga (mitmekordse zoomi objektiiviga varustatult) ning loodan, et sain paar ilusat kaadrit. Pärisin hiljem Milanilt Buddha kohta ja ta oskas öelda ainult nii palju, et paar sajandit tagasi elas siin üks valitseja, kes oli väga spirituaalne ning ilmselt pärineb kuju tema ajast.

Lõpetuseks üks ilus mõte Jasrajpurilt : „ Don't think about how many moments there are in life. Think about how much life you can put in one moment“

Ning palve, mida siin lauldakse yoga tunni lõpetuseks ning ka Satsangidel (kirjutan siia ka inglise keelse tõlke):

OM SAHA NĀVATU – OM Paramātma, protect and bless us.

SAHA NAU BHUNAKTU – Give us strenght to come to the end of the path,

SAHA VĪRYA KARVĀV-HAI – to eternal knowledge.

TE-JASVI NĀVADHITAM-ASTU – Help us so that we do not turn against one antoher,

MĀ VIDIṢĀV-HAI – and eternally united continue the path together.

OM ŚĀNTIḤ ŚĀNTIḤ ŚĀNTIḤ – OM Peace Peace Peace

                                                               Buddha tihnikus.

Minu esimene koomiks ;)

Barokk surnuaed.

Altar Jadanis:  guru Bhagavan Šri Dip Narajan Mahaprabhudži (1828-1963) Suur India yogi, kes elas 135 aastat.

Pisut Yogast

Mõtteid raamatust „The Hidden Power in Humans“. Minu vaba tõlge.

Tuhandeid aastaid tagasi läbi jumaliku inspiratsiooni ja meditatiivsete visioonide arendasid India suured targad välja yoga teaduse. Yoga annab meile informatsiooni, mis on seotud küsimustega meie saatusest. See õpetus, mida algselt anti edasi suuliselt, moodustab kõikide suurte maailmareligioonide alustala. Yoga õpetuste unikaalsus seisneb selles, et nad pakuvad praktilisi meetodeid vabanemiseks, mitte ainult teoreetilisi teadmisi. Peamised põhimõtted on: *Me vastutame ise oma saatuse ja õnnelikkuse eest elus * Meis endis on olemas võime elu muredest vabanemiseks * Püsiv õnnelikkus on leitav ainult ühenduses jumaliku Isega ( Selfiga)

Maailm, mida me kogeme oma meeltega on ainult väga väike osa meie teadvusest; teadvustamatud ja nähtamatud enerigad ja jõud tõelistest mõtete ja tegude allikast. Teadlikuks saamine nendest veel teadvustamatutest isiksuse tasanditest ning nendest mõjudest ja seadustest, mis neid mõjutavad, on esimene samm eneseteadmise ja endas selgusele jõudmise teekonnal. Ühtlasi tähendab see ka väikese, piirava ego ( oma loendamatue hariduse, harjumuste ja tavade kihtidega) järk-järgulist kõrvale heitmist ning oma jumaliku Ise (mis on meie tõeline loomus) järgimist.

Inimesed on kõige kõrgemalt arenenud elusolendid ja neil on unikaalne intellektuaalne võimalus lahendamaks probleeme ja ületamaks raskusi. Nad on ainsad olendid maal, kellel on võime hoomata sündmuste käiku ja omavahelisi suhteid ning tunda empaatiat ja mõistmist teiste olendite suhtes. Igatahes eksiteerib veel imelisem potensiaal, mille olemasolu on tihti enamiku meie jaoks varjatud. Kui me aga alustame selle sisemise energia-allika aktiveerimist, siis me saame rakendada neid võimsaid universumi jõude ja tunda ära oma algupärase natuuri, oma tõelise Mina.

Yoga tähendab „ühendust“. Yoga õpetab meile kuidas elada harmoonias ja ühtsuses, tolerantsi ja austusega kõikide elusolendite vastu. Yoga meistrid üle kogu maailma pürgivad selle poole, et luua ühtsus kõigi inimeste hulgas, mis oleks eelduseks maailma rahule (:

Yoga on midagi rohkemat kui lihtsalt füüsiliste harjutuste süsteem – see on teadus kehast, meelest, teadvusest ja hingest. See on kõikide religioonide ja elutarkuse allikas.

Tegelikkkuses on ainult: * üks religioon: Inimlikkus (humanity) * üks rahvas : Inimkond * üks Jumal: Universaalne Jumal

Mõista Yogat tähendab saavutada Enese-Taipamine, mis on idetne Jumala-Taipamisega. Jumalaga ühenduses olemine on iseenda kogemine osana Jumalast. Selle taipamisega ühendatakse indivudaalne hing (Jivatma) Isega (Atma), mis on selle päritolu; ning kuna Atma on üks osa Ülimast Isest (Paramatma), siis on nad seega olemuselt samad. Ning seega lõpuks ego lahustub Jumalikus Ises nagu vihmapiisk ookeanis.

Yoga on teaduslik süsteem füüsisest, hingamisest, keskendumisest ja mediatsiooni praktikatest ning samuti eetilisest reeglitest elamiseks. Need praktikad ja põhimõtted edastati India tarkadele (Rishidele) nende mediatsioonides mitmed tuhaneded aastad tagasi. Rishid eristasid nelja peamist Yoga teed:

• Bhakti Yoga – Bhakti Yogid pakuvad oma armastuse ja pühendumuse Jumala vormile, mida nad kummardavad.
• Karma Yoga – Karma Yogid kummardavad Jumalat läbi isetu teenimise kõikide elusolendite jaoks.
• Raja Yoga – Raja Yogid äratavad eneses ülima teadvuse läbi distsipliini ja meditatsiooni.

• Gyana Yoga – Gyana Yogid püüdlevad ebaisikulisele jumaliku printsiibi poole.

Väike pilguheit tänasele päevale

Hommikusöögi lauas otsustasime Ludovici, Michali ja Pepaga, et lähme otsime üles järve, mis peaks kusagil 16 kilomeetri kaugusel Ashramist asuma. Kohe pärast sööki asusime jala teele. Pepa tundus äärmiselt hästi orienteeruvat ja usaldusest järgnesime talle. Matk oli väga mitmekesine maastiku poolest. Oli palju mäest üles müttamist ning samuti palju orgude veergedel turnimist ning tihnikutes ja metsades sumpamist. Loodus on siinkandis imekaunis. Mäed ja orud, kus vohavad suured ilusad puud ja mitmekesine taimestik. Alustuseks otsustasime minna vana lossi varemeid vaatama ja ühtlasti nautima sealset vaadet varemetelt – ei ole vist isegi märkmist vajav, et vaade oli rohkem kui miljoliline: mäed, pisikesed külad ja nendes asuvate majade katused, põllud ja imekaunis taevas. Lossivaremetes tegin ka ühe imetoreda avastuse: keegi oli Tiibeti palvelipukesed sinna riputanud:) Imeilusast vaatest ülevas meeleolus jätkasime oma rännakut salapärase järve poole. Tee peal sõime murakaid ja jutustasime oma eludest kodumaal. Tundsin end täiesti omas elemendis: seltskond oli lõbus ja loodus tegi oma tööd nagu ikka. Pärast suuri jõupingutusi jõudsime ka lõpuks oma eesmärgini: mingi moment avastasime, et puude vahelt sillerdab vesi. Kõik viskasid riidest seljast ja sumpasid vette. Vesi oli väga soe ja mõnus. Vaikne järv ühegi inimhingeta peale meie nelja. Muutusime üsna ülemeelikuteks ja mõtlesime Michaliga, et tuleb ikka teisele kaldale ujuda. Nii pisike see järv siiski polnud: umbes poolel teel tundsin, et nonii, kui ma täna oma elus viimast korda ei taha ujuda, siis oleks targem tagasi pöörata:) Mõtteis palveid lugedes, hakkasin tagasi kalda poole liikuma. Randudes tundsin, et sellist trenni pole ikka aastaid saanud. Lihased olid nii läbi, et pidin end tükk aega koguma,selleks, et üldse jalgel püsida. Ujumised ujutud, tegime väikese puhkepausi ja müttasime edasi. Tagasi tulime pisut teist teed, mis oli veel künkalisem ja öelgem nii, et endorfiinidest ja adrenaliinist sai päeva lõpuks juba kerge üledoosi. Olin füüsilisest pingutusest ja looduse ilust täiesti pilves:)

Vestlused poistega meie rännakul panid mind üsna sügavalt mõtlema. Kõik kolm on omamoodi segaduses ja eksinud tüübid, kes tulid siia selleks, et mediteerida oma elu üle ja õppida end tundma. Üks Tšehhi poiss on nähtavalt suure kunstihingega ja väga siiras tüüp, kellel on probleem alkoholiga. Ta räägib oma probleemidest väga avatult ja loodab siinses keskkonnas sellest vabaneda ja pöörduda tagasi oma kunsti ja muusika juurde. Belgia noormees ei tea mida oma eluga peale hakata - on proovinud õppida ülikoolis erinevaid asju ning laia silmaringiga , ent ei suuda millegile korralikult keskenduda ega ühtegi asja lõpuni viia. Mõistan neid hästi, sest tean, et olen ka ise olnud mingitel momentidel väga segaduses ja eksinud (kindlasti olen seda mingil määral ka praegu). Proovin neid igatahes oma nõu ja jõuga toetada ning loodan, et siinses vaimses keskkonnas üksteist toetades saab kokkuvõttes kõigil parem. Michal igatahes lubas mulle pildi maalida, selle asemel, et alkoholi juua :)

Olen nüüd pisut lugenud ka Paramhans Swami Maheswarananda raamatut „The Hidden Power in Humans. Chakras and Kundalini“. Ausalt öeldes seni on üsna tore ja ma suudan suhestuda küll yoga filosoofiaga, aga mingid asjad samas ei sobitu minu interpreteeringusse maailmast jällegi kuidagi. Ühesõnaga : jään esialgu siiski buddhismile truuks:) Kui ma selle raamatuga ühele poole olen saanud, siis kindlasti postitan ka eraldi selle teemalise mõtiskluse, kuna tegelikult on tekkinud päris huvitavaid paralleele ja mõtteid sellega seoses. Isiklikus sfääris pole aga mingit muutust - minu vaimsed lahingud käivad endiselt samadel rinnetel :) Suurimaks probleemiks on endiselt ihad, millest vabanemise nimel ma proovin endast anda parima.

Rohelus

Vaade baroki aegsele surnuaiale.

Ludovic 

Vaade künkalt

Homme on mul esimene tööpäev orgaanilises aias ja loodan, et leian ka hetke oma harjutuste ja tõlkimise jaoks. Seni pole veel tõlkimise lainele saanud, kuna kogu ümbrus on uus ja huvitav ning mõtted laiali:) Olgu, tänaseks kõik.

Esimesed muljed

Jõudsin suuremate viperusteta eile pärastlõunal Tšehhi pisikesse külla Strilky'sse, mis  asub tunnikese bussisõidu kaugusel Brnost. Alustuseks suutsin muidugi ära eksida, aga õnneks on küla piisavalt väike ning leidsin Ashrami peagi üles. Kohe kui astusin väravast sisse tuli mulle vastu väga sooja naeratusega naisterahvas : " Hello! Edith, right? ".. Pärast lühikest tutvumist pakuti mulle süüa ja seejärel viidi mind tutvuma minu uue toaga. Minu tuba asub Ashrami vastas üle tee väikeses majakeses, kus elavad ka teised karmayogid. Toas on palju valgust ja äärmiselt mugav kõva voodi, mis kohe esimese ööga mu bussis magamisest tingitud kaela- ja seljavalud imeväel ära kaotas. Sättisin end pisut sisse ja siis kohtusin Milaniga (pole päris kindel, kas ma nüüd selle nime vähegi õigesti kirjutasin), kes on siin töötanud juba kolm aastat. Tema soe ja tagasihoidlik naeratus ei saanud jääda märkamata. Juba pärast viieminutilist tutvust märkas ta, et mul on seljaga probleeme ja sellest tulenevalt on ka probleemid muude kehaosadega ning pakkus mulle kohe oma abi ja juhendamist. Nimelt on ta õppinud füsioterapeut ja märkab kohe kui keegi astub, istub või seisab valesti. Täna sain ka temalt oma esimese sellealase nõustamise ning joogatunni. Tuleb tegeleda selgrooga (nimelt on mul äärmiselt nõgus selg). Sain temalt igasugu häid nõuandeid ja püüan neid nüüd igal hetkel meeles hoida (sõna otseses mõttes igal hetkel, sest kogu praktiseerimine algab A-st ja O-st: õige kõnnak, õige istumine, õige seismine jne). 

Olmest ja korraldusest veel nii palju, et süüa saab kolm korda päevas orgaanilist taimetoitu ja nii palju, kui süüa jaksan:) Taimetee, mahl ja puhas joogivesi on iga kell saadaval väljas olevates hiigeltermostes. Ausalt öeldes tunnen end kui paradiisis. Toit on äärmiselt maitsev ja väga varieeruv ning õhkkond on soe ja rahulik. Sain teada, et aastaringselt on siin kokku kuskil 12 töötajat (enamus neist karmayogid ehk vabatahtlikud). Enamus majutusest paikneb siin samas lossis ning lisaks on väike majake lossi vastas (seal elan ka mina). Loss on pärit 16. sajandist ning kaasaegses mõttes meenutab pigem feodaalset mõisa. 1994 ostis lossi Living Light Foundation Mahapraphudip satsang. Lossi ümbritsev looduspark pärineb jällegi 18-st sajandist. Märkasin siin pargis jalutades vähemalt kahte väga huvitavat puud, mida ma ei suutnud tuvastada ja kahjuks ei osanud seda ka Milan, aga uurin hiljem järele, millega tegu. Mõlemad puud on vähemalt kolm sajandit vanad ja näevad äärmiselt huvitavad välja (Eestis näiteks pole ma sedasorti puid täheldanud). Igatahes on lood tänapäeval nii, et nüüd on siin ashram, mis järgib süsteemi "Yoga in daily life", mille loojaks on Tema Pühadus Vishwaguru Mahamandaleshwar Paramhans Sri Swami Maheshwarananda. 

Tsiteerin: 

  “My mission is to help

people understand themselves,

to understand others,

to love and protect all living beings,

and ultimately to realise God"

Tema biograafiat saab lugeda siit: http://www.yogaindailylife.org/author/biography 

Igatahes on lood sedasi, et järgmine nädal tuleb guru siia oma igasuvist seminari läbiviima ja siis saan ka oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulata, mis suurel yogil mõtteis on:)


Mõned telefoniga tehtud pildid illustratsiooniks  (kunagi saab "päris pilte ka")

Pilt minu voodi kohal:

Lossi hoovis olev purskkaev.

 Minu  hubane tuba.

Tänane lõunasöök. Oli väga maitsev! (Tatar, kõrvits, suvikõrvits ja veel mingisugused tundmatud kõrvitsalised ürtidega ning ubadest ja hernestest supp.)

Söögiplats, kus söövad koos nii külalised, töötajad kui karmayogid. Hetkel on siin lõppemas lastelaager ja seetõttu ka palju inimesi.

Kuna kohe varsti on õhtusöögi aeg ning mul on veel tegemata toimetusi, siis hetkel hakkan otsi kokku tõmbama. Kuid siiski üks oluline asi veel: ma ärkasin tõepoolest täna kell 5 üles ja läksin hommikusele palvusele ja meditatsioonile:) Praktiseerimisest ja taustast kirjutan järgmises postituses. Mainin ainult esialgu ära, et otseloomulikult ei osanud ma esimesel tseremoonial midagi teha, aga minu vastu oldi mõistvad ja sõbralikud ning üks tore vanataadikene poetas mulle palve - ja laulusõnu ja näitas, kuhu lilleõisi ohverdada , vett valada ja muud seesugust:) Meditatsiooni ajal oli ka üsna lõbus avastus: minust ilmselt kaks- kolm korda vanemad inimesed püsisid  rahulikus lootoses meditatsiooni lõpuni, samal ajal kui mina pärast esimest viitteist minutit mõttes urisesin ja oigasin:) Aga olgu, selleks korraks kõik:)